Juhtides ennast ja päikeseautot – võimalus teha võimatut
Mulle on alati meeldinud suhelda ja töötada koos erinevas vanuses inimestega. Päriselt. Mu enda sõprade ringi kuuluvate inimeste vanus on päris laia haardega – 30 ja 90 eluaasta vahel. See hoiab mu maailmapilti värske, avara ja ausana ning paneb kohanduma, nii inimesena kui ka koolitajana. Ühel koolitusel küsis seepeale keegi, et millest ma räägin 30 aastaste sõpradega? Ikka neist samadest asjadest, mida kõigi, neist vanemate inimestega, ainult selle ajastu vaatenurgast lähtuvalt. Mõtlen nende väljakutsetele, võimalustele ja kujunemisperioodile ning see teeb ühtaegu nii alandlikuks kui ka inspireerib!
Mulle meeldib eriti kõnetada inimesi, kes teevad minust täiesti teistsugust tööd. Kes õpivad ja oskavad asju, milleks minul pole olnud kas võimalust, võimeid või võib-olla ka piisavalt pealehakkamist. Just seetõttu oli mul väga hea meel saada kutse tulla tegema üht sisukat inspiratsiooniampsu Solaride’i noorte meeskonnale. See oli üks neist kohtumistest, kus ma lahkusin ruumist tundega, et sain ise vastu vähemalt sama palju, emotsioone ja sisukaid vestlusi, kui lootsin ise anda.
Rääkisime enesejuhtimisest, energiast, fookusest ja taastumisest. Sellest, miks tippsooritus ei sünni eneseohverdusest, vaid targast energiakasutusest. Ja miks enesejuhtimine ei ole isekus, vaid vastutus – nii enda kui ka meeskonna ees. Need teemad olid meie vestluse keskmes, aga veel rohkem jäi kõlama see, kui teadlikud on tänased noored ja kui avatud - kui julgen ise esinejana olla avatud ja teemades haavatavust näidata. Et lähen kohtuma nagu päris inimene.
Solaride’i tiimiga koos olles oli väga selgelt tunda, et tehakse palju. Eesmärgid on suured, panus on päriselt oluline ja tulemused ei sünni juhuslikult. Kui sa oled juba noorena olukorras, kus paned oma teadmised, aja ja energia millegi suurema teenistusse, hakkavad paratamatult kerkima ka eksistentsiaalsemad küsimused. Kuidas ma ennast hoian? Kust tuleb mu energia? Millal on aeg kiirendada ja millal boksi keerata?
Mind liigutas see küpsus, millega räägiti väsimusest, motivatsioonist, piiridest ja taastumisest. Mitte dramaatiliselt, vaid ausalt. Tajusin väga selgelt, et nende noorte jaoks ei ole enesejuhtimine “pehme teema”, vaid praktiline oskus, ilma milleta ei ole võimalik pikka sõitu teha.
Elu – ja ka päikeseauto – vajab liikumist, aga vajab ka hooldust. Kui kogu energia läheb ainult kiirendusse, ei jää aega aku eest hoolitsemiseks. See mõte resoneeris meie aruteludes korduvalt. Energia ei ole lõputu ressurss ning targad inimesed õpivad seda juhtima varem, mitte siis, kui sein juba ees on. Järgmistel põlvkondadel on võimalus eelmiste kogemustest õppida. Aga ka sellest on vaja rääkida ausalt.
Sellised kohtumised tuletavad mulle alati meelde, miks ma päriselt olen koolitaja ja coach. Mitte selleks, et anda valmis vastuseid, vaid et aidata inimestel endal küsida paremaid küsimusi. Ja kui need küsimused sünnivad juba varakult – teadlikult, vastutustundlikult ja koos meeskonnaga – siis on lootust, et teekond saab olema mitte ainult edukas, vaid ka hoitud! Hoian teile pöialt võidu koju toomisel!
Aitäh Solaride’i meeskonnale selle avatud ruumi, teraste mõtete ja hea energia eest. Te liigute kiiresti, aga rõõm on näha, et te oskate ka peatuda ja vaadata sissepoole. Just sealt algabki päris tippsooritus.